Miks meil normaalset nime ei ole...

Kui me siin majas esimest korda kokku saime ja restorani tegema hakkasime, oli meil esimese 15 minutiga selge, milline üks restoran olla EI tohi. Järgmise 15 minutiga oli selge seegi, et kõik normaalsed nimed on juba võetud.

Põhimõtteliselt sarnanes olukord garaažibändi esimese suure vastasseisuga. Meil olid õiged soengud, me teadsime kuidas bänd EI tohi kõlada ja meil ei olnud nime. Pärast pikka vaikimist läksime lootusetuna laiali – nagu tuhanded pillimehed pärast esimest proovi.

Kuid juba järgmisel hommikul kohtusime samal aadressil – Rataskaevu 16.

Märkamatult said need niinimetatud nimepanemisproovid meie igapäevaseks rutiiniks. Mõne aja pärast veetsime siin juba aega päris mõnusalt. Vältisime tüütut nimeteemat. Rääkisime muust ja meie vestlused muutusid kaasahaaravaks. Meil oli üksteisega huvitav!

Veetsime nõnda pikki päevi. Meie ümber kujunes atmosfäär, mida olime kõik omal kombel igatsenud, kuid mitte kirjeldada suutnud. See tähendab toitu, mis meile maitseb, inimesi, kes meile meeldivad ja ruume, kus meile meeldib viibida. Nii on see tänaseni. Moodsas kunstis öeldakse selle kohta „work in progress”.

Olete oodatud!